Minus on alati olnud peidus pisut loomeinimest. Lapsena võisin tundide kaupa maas lesides rünkpilve-loomadest lugusid välja mõelda, üksinda ringi uidata ning putukaid ja taimi imetleda. Rääkisin kodukülas teistele lastele, et oskan lindude keelt ja “tõlkisin” neile lindude omavahelist juttu.

Ma arvan, et minu tõeline olemus, huvid ja anded väljendusid juba lapsepõlves. Mul on hea meel, et täiskasvanuna olen neid taasavastamas. Mäletan, kui lapsena maal vanaema juures raadiost reklaame kuulsin, imestasin, kui andekad on reklaamitegijad — kui lihtsalt ja nutikalt nad oskavad sõnadega žonglöörida. Aastakümned hiljem olingi pikalt turundusega seotud, hiljem õppisin loovjuhtimist ja graafilist disaini.

Lapsena oli mulle omane tähelepanelikkus ja detailide märkamine. Nägin tihti ilu seal, kus seda teised ei märganud. Tunnetasin hästi ümbritsevate inimeste emotsioone ja tundeid. Fotograafina on need oskused mind palju töös edasi aidanud ja toetanud ning viinud mind terapeudi õpinguteni.

Ma armastan elu ja oma teekonda. Mulle meeldib uusi asju avastada, kogeda ja õppida. Naudin oma tööd ja olen tänulik iga inimese ja kogemuse eest oma teekonnal.

Kui me pole veel kohtunud, siis usun, et see juhtub peagi.