Tere! Mina olen Kelli ja ma olen fotograaf.

Ma arvan, et minus on alati olnud peidus pisut loomeinimest. Lapsena võisin tundide kaupa maas lesides rünkpilve-loomadest lugusid välja mõelda, üksinda ringi uidata ning putukaid ja taimi imetleda. Mäletan, et kui maal vanaema juures raadiost reklaame kuulasin, mõtlesin ja imestain, kui andekad on reklaamitegijad — kui lihtsalt ja geniaalselt nad oskavad sõnadega žonglöörida. Tahtsin ka osata. Aastakümned hiljem olingi pikalt turundusega seotud, hiljem õppisin loomejuhtimist ja graafilist disaini.

Olen juba ammu-ammu imetlenud ka fotograafide töid ja oskusi ning mõelnud, et kui andekad nad on ja tahaks isegi osata. See väike unistus käis minuga kaua kaasas, kuid ta ei julenud end piisavalt häälekalt väljendada. Kui jäin väiksema lapsega koduseks ja ta sai lasteaiaküpseks, tundsin, et nüüd on aeg fotograafiaga tutvust sobitada. Mõeldud — tehtud.

Kuna olen loomult püsimatu, siis kartsin, et tüdinen pildistamisest peagi ja hobi jääb riiulisse tolmu koguma. Tegelikkus oli ristivastupidine — ma armusin fotograafiasse ja kõigesse, mis sellega seotud on. See teeb mind õnnelikuks ja paneb hinge särama.

Pildistamine mõjub mulle väga teraapiliselt. See on nagu võluvägi, mis mind tundideks pildistama suigutab — justkui ühendus loomevaimuga, kes tagant tõukab, julgustab ja tunnustab.

Ma armastan jäädvustada emotsionaalseid ja armsaid hetki ning püüda pildile loomulikkust ja siirust.

Kohtumiseni!